Watchman Nee, "Kristlase ülesanne maailmas". Trükimasinaga eesti keeles trükitud raamatust 8. peatükk ning 9. peatüki algus ja lõpp. [Kirja pandud teiste poolt W. Nee kõnedest, mis peetud 1938-1942.] 8. ELU EDASI ANDA Kaasaja koguduse suhtes on Jumala üllaim kava, et ta end armastuses teeniva elu kaudu üles ehitaks ja nii igati Kristusesse kasvaks. Selle suure eesmärgi leiame Efesose kirja 4. peatükis. 1Kr 13. peatükis näitab aga Paulus, mille kaudu toimub koguduse pidev ülesehitus: mitte meile antud vaimuannete, vaid armastuse kaudu. Anded mõjuvad väljapoole --- neid rakendatakse töös ja kõnedes, imetegudes, tervekstegemistel, prohvetlikes ennustustes jne. Armastus on seevastu Püha Vaimu sisemise töö vili liikmete elus. Anded on mööduvad. Ihu ehitab end üles armastuses (Ef 4:16). Kõik muu möödub, ainult armastus jääb (s. 8). Millest tuleb see, et paljud, keda Jumal on kasutanud suurtes üritustes, on hiljem nähtavasti Tema poolt kõrvale jäetud? Sellele vastaksin ühe teise küsimusega. Kust me teame, et Jumalal oli üldse kavatsus neid pidevalt kasutada tollel erilisel viisil? Kas Tal ehk ei olnud teisi plaane, sest Jumal ei sõlmi mingit lepingut. Kas meiegi ei rakenda mõnikord mõnd vilumatut inimest, kelle võimeid me pole proovinud, ainult paariks päevaks mõnele pakilisele tööle? Me ei võta endale kohustust teda alati selles töös kasutada. Me jätame endale õiguse teda hiljem ka teiste ülesannete juures rakendada. Kas ei võiks midagi taolist Jumala juures olla --- et Ta mõni aeg kasutab inimesi ühel tööpõllul ja hiljem rakendab neid teist liiki tööle? Jumal laenab meile oma jõudu. See ei muutu kunagi kindlaks omandiks, vaid on ja jääb laenatud anniks. Simson näiteks sai anniks tohutu jõu. Näis, et ta võis kõike oma jõuga korda saata. Kuid mis puutus tunnetusse ja puhtasse ellu, siis oli Simsonil Jumala ees vähe väärtust. Ta tegi kompromisse ja hukutas enese ise. Kui võrrelda Simsonit tema järglase Saamueliga, siis näeme, et siis näeme, et Jumal sai esimest kasutada ühe eri-, tookord aktuaalse eesmärgi saavutamisel ja mitte rohkem. Sellepärast on väär mõõta inimese vaimulikku seisu vaimuannete järgi. Need ei ole tagatiseks, et Jumal teda saab pidevalt tarvitada. Need võivad esineda ja nad võivad ka väga väärtuslikud olla, aga Vaimu eesmärk on midagi palju suuremat --- nimelt, et risti kaudu Kristus meis võiks kuju võtta. Kristus peab usklikesse elama asuma. Sellepärast ei ole ainult tähtis, et keegi midagi teeb või ütleb, vaid et ta teatud laadi inimene on. Jutlustaja sõnad ja elu peavad olema kooskõlas. Jutlustada tahavad paljud, kelle sõnad ja elu ei ühti. Jumalale on tähtis, missugused me oleme, mitte ainult see, mis me teeme ja räägime. Vahe seisneb selles, millisel määral Kristus meis elab. Jumal annab inimesed 1Kr 12. peatükis nimetab Paulus kolme teemat, mida ta tahab käsitleda: armuannid ja Püha Vaim (s. 4), ametid ja Issand (s. 5), väeavaldused ja Jumal (s. 6). Alljärgnevalt käsitletakse igaüht neist kolmest teemast: annid salmides 7-11, ametid s. 12-27, väeavaldused 28-29. Kolmanda koha juures paistab silma, et teatud meestele antakse ilmne üleolek --- apostlid, prohvetid, õpetajad. Vaim annab anded. Jumal annab mehed. Seda vahetegemist peaksime silmas pidama. Peaaegu kõikjal oma kirjades asetab Paulus pearõhu küsimusele: missuguseid mehi saab Jumal tarvitada? Kui me rahuldume sellega, et ainult rõhutada andeid ja tõeõpetamist ja sinna seisma jääme, siis võime ka kindlad olla, et samal tasemel ühineb sellega ka õnnistus ja vili. Aga kas sellest piisab? Kas tahame, et meid ainult tarvitatakse? Simsonit tarvitati. Bileami ja Sauli tarvitati niisamuti --- vaid mõne aja. Kuid ütle mulle, kas see, kes nad olid, rahuldab meid? Saul oli vaid ajutine kuningas; Bileam oli vaid ajuti prohvet. Sest olulised polnud nende sõnad ja teod, vaid nemad ise, nende sisemine inimene. Sellepärast ei öelnud Jeesus: "Teie olete prohvetikuulutused kõrvale heitnud," vaid "Teie olete prohvetid kõrvale heitnud." Issand paneb pearõhu inimestele. Kes prohvetid ja apostlid ära lükkab, lükkab ära ka Jumala, kes neid on saatnud. Ma usun, et see peab ka meie vaimuliku kasvamise põhiprintsiibiks olema. Mõnedki on selle üle imestanud, et noored inimesed, kes tahavad Issandat teenida, tulevad meie juurde Šanghaisse, kuigi meie ei pea loenguid Piibli tundmise, jutlustamisoskuse ja taoliste erialade üle. Kuid me juhindume lootusest, et need, kes tulevad, saavad paremateks inimesteks. Meie ei vaja mitte suuremaid armuandeid, vaid inimesi, keda Jumal saab kasutada. Liiga sageli oleme teisi oma annetega edasi aidanud, kuid samaaegselt sellega, kes me oleme, pidurdanud. Elavat vett pakuti ebapuhastes nõudes. See on häbiväärne. Kahtlemata tarvitab Jumal ka väärituid inimesi oma sõna edasiandmiseks. Sageli aastate viisi, enne kui nad seda sõnumi ulatust täiel määral mõistavad. Kuid Ta ei taha, et me sinna seisma jääme. Teatud aeg võime me nii jätkata, aga kui Ta meid oma kasvatus- ja selgitustöö läbi pikkamööda ette valmistab, kas meile ei selgu siis üha rohkem, kui vähe me alguses selle tõelisest mõttest, millest me rääkisime, aru saime. Jumala tahte järgi peame selleni jõudma, et me võime kõnelda andega ja ka ilma selleta, kuna me seda ka oleme, mida me räägime. Me jätkame samade tõdede kuulutamist, aga meie sõnade mõju on palju suurem ja Vaim võib kuulajates sügavamalt tegutseda. Jumal annab oma sulastele prohvetikuulutuse anni, aga kogudusele annab Ta prohvetid. Prohvet on elulooga inimene, keda Jumal on kujundanud. Prohvet on kogenud Vaimu tegutsemist endas. Mõnikord küsivad jutlustajad minult, mitu päeva tuleks jutluse ettevalmistamiseks kulutada. Vastus on: "Vähemalt 10 aastat, veel parem 20." Jumalale on jutlustaja tähtsam kui jutlus. Jumal valib prohveteiks neid, kelle juures Ta on saavutanud seda, mida Ta tahab kaasajale sõnumina kuulutada lasta. Küsimus on, kas meie isiksus vastab meie sõnadele? "Issand, kui ma Sind ja Sinu risti tähendust õieti ei mõista, kui ma Sinu Vaimu vormivat kätt enda juures kogenud pole, siis hoia mind selle eest, et ma oma kõnedes ei räägiks, millest ma pole õieti aru saanud ja hakka juba täna minu juures tegutsema, et puudused saaksid kõrvaldatud. Murra, vormi, proovi, uuri mind läbi, et ma räägiksin sellest, mida ma olen tunnetanud." See peab meie palve olema. Jumalale on sellest vähe kasu, kui räägime sellest, millest me pole õieti ise aru saanud. Anded ja elu "Armuanded on küll mitmesugused, aga Vaim on sama; ja ametid on mitmesugused, aga Issand on sama" (1Kr 12:4,5). (Teise lausepoole kohta käivad salmid 12-17.) Anded on vahendid, mida annab mulle Püha Vaim ja mille kaudu mina annan ihule, st. kogudusele. Paljudel inimestel võib olla sama and, kuid see osa Kristusest, mida nad kogudusega jagama peavad, on igaühe juures erinev. Sellepärast võrdleb Paulus üksikisikut inimese ihu liikmetega, sest ka nende panus terviku elule on erinev. Vaimuand, mille ma sain, ei ole omaette eesmärk, vaid ma sain selle kui tööriista, mille abil ma pean Kristust, keda ma olen tunnetanud, kogudusele jagama. See on tähtis, kuna paljud nn. äratused baseeruvad valedel alustel. Äratusjutlustajail on sageli andeid, kuid ilma Kristuseta. See on sama, kui kellelgi on tööriistu, kuid pole kohta, kus neid kasutada. Anded Kristuseta on kasutud, kuid veel halvem --- teatavatel juhtudel võivad nad eksiteele viia, sest võib tekkida mulje, nagu oleks neis endis väärtus. Kuid ihule ei ole meie anded tähtsad, vaid meie isiklik Kristuse tunnetus, mida me ihule nende annete kaudu edasi anname. Haiglas võivad kaks õde sama arstirohulusikat kasutada, kuid määrav on see, mida nad neis annavad. Ühel juhul võib sellega anda haigust parandavat rohtu, teisel juhul ainult midagi valu vaigistavat. Tähtis on see, mida me anname. Koguduse tervis ja kasvamine järgneb ainult siis, kui me pakume Kristust. Kuidas saan ma kõlblikuks teatud eriameti jaoks? Mitte esmajoones õpetust uurides, vaid esmajoones sisemise elu kaudu, mis kasvab isiklike kogemuste baasil. Aabraham õppis uskuma eluolukordade kaudu, kus Jumala usaldamine oli tal ainsaks järelejäänud võimaluseks. Ja Aabel õppis oma kogemuse põhjal tundma, mida tähendab andestus vere kaudu. Esiteks tulevad kannatus, meeleheide, kogemus ja elu. Ja alles siis õpetus. Jumal ei kujunda meie sisemist elu mitte uurimise, õppimise ja võrdlemise teel, vaid eluolukordade kaudu, kus meil tuleb ahastusest läbi käia. Muidugi peame kasutama iga võimalust õppimiseks ja uurimiseks, kuid oma ametit ei leia me selle juures mitte. Jutlustajatel on eriline koht. Nad otsivad pidevalt Kirjast uut valgustust ja uusi teemasid jutlusteks, kuid see ei anna seda, mida annab eriline kogemus Kristusega, ja selle me saame olukordades, kus meie usku proovitakse. Võrreldes mõlemaid kirju korintlastele, märkame me olulist rõhu nihkumist. Esimene kiri käsitleb peamiselt andide ametit, teine sisemise elu tegevust. 1Kr 12. ja 14. peatükis nimetatakse mitmesuguseid vaimuandeid: tarkus, tunnetus, tervekstegemine, imeteod, prohvetlik rääkimine, vaimude äratundmine, keeltega rääkimine, selle tõlgitsemine. Ja kuna anded antakse üksikisikutele koguduse üldiseks kasuks, siis kerkib küsimus: mis on annete eriväärtus? 2Kr 3. ja 4. peatükis, kus Paulus räägib oma ametist, ei rõhuta ta andeid üldse mitte. Esmajoones rõhutab ta Kristuse KUJUNDAVAT TÖÖD tema sisemuses. Kristus, st. aare saviriistas on tema ameti allikas. 2Kr 4:7 teema "Meid rõhutakse kõikepidi, kuid ei suruta maha", "me oleme kiusatud, aga me ei ole hüljatud", "me oleme maha vajutatud, aga me ei hukku". Pauluses olev aare aitab tal kindlaks jääda kõikides katsumustes. Osasaamine Kristuse surmast on temas elu eriliseks allikaks, mida ta teistega jagab. Kui Paulus 10. salmis räägib Jeesuse surmast, mida ta alati oma ihus kannab, siis võime seda ka järgmiselt mõista: "Jeesuse surmamine põhjustab minu suremise." Siin on tegemist teist liiku surmaga kui Rooma 6. peatükis. Seal räägitakse lõplikust surmast. Siin on suremine pidev protsess, mis toimub igas Jumala lapses iga päev. Paulus räägib, et igapäevane suremine kutsub esile elu ja kõigepealt temas endas (s. 10). Suremise tõttu on ta suuteline elu esile kutsuma teistes (s. 12). Surm, mis tegutseb Jumala sulases, toob talle elu; ja kuna tal endal on elu, saavad tema läbi seda ka teised. Kogudus saab kasu, kui leidub neid, kes on valmis kandma Kristuse risti, kes on valmis surema. Seda uut tõde tahab Paulus korintlastele selgeks teha. Kui usklikud on nõus Jumala proovidega, nii et Ta saab neid ette valmistada, kui nad alluvad Tema tahtele, siis saab Jumal neid tarvitada ja nende kaudu ka teistes elu esile kutsuda. Selleks kalliks tööks on kõlblik ainult see, kes maksab hinna, kes on valmis pidevalt surema. Sest ainult surma läbi vabastatakse elu. Niisiis näeme, et ihu ehitatakse kahel erineval viisil --- annete ja elu läbi. Kumb neist on Jumala kavas tähtsamal kohal? Minu arvates mitte anded, vaid Kristusest lähtuv elu, mis tekib suremise teel. Meie ei pea ka andeid kõrvale heitma (1Tm 6[:20? - R.M.], 1Pt 4:10). Aga kes neid peab kõige tähtsamaks, see tõendab, et "ta otsustab vaimulikkude asjade üle nagu "väeti laps"" (1Kr 13:11) [tsitaat raamatus algas juba lause algusest, aga see osa Piiblisse ei kuulu, võimalik, et tegemist on tõlkeveaga - R.M.]. Mida tuleb kõig enam hinnata, seda näitab Paulus meile 2Kr 3. ja 4. peatükis - ja nimelt elu jagamist vendadele. Seda elu, mida Vaim on meis kujundanud Kristuse tunnetuse ja juhtimise kaudu. Tänapäeval on palju neid, kes kasutavad andeid, ja ainult vähesed rõhutavad elu. Anded on võib-olla vajalikud nende juures, kes on usuelus algajad. Vaimuannetel võib eriline tähtsus olla ka noorte koguduste ülesehitamisel ja hingede võitmisel. Aga nad ei ole tõendiks vaimulikust küpsusest ja mitte mingil juhul kiitlemise põhjuseks. Nende esinemine kinnitab teiste usku, aga mida enam kasvab koguduse vaimulik elu, seda vähem on jutlustajal vaja toetuda oma vaimuannetele. Vaimuliku elu kasvamise puhul ei pea jutlustaja tegevus ja kõned tingimata muutuma, kuid nüüd tulevad ta sõnad sügavamast sisemisest teadlikkusest. Mitte vaimuanded, vaid risti toime määrab inimese vaimuliku formaadi. Ainult rumalad uhkustavad sõnadega, mis Jumal neile annab. Kas Jumal ei näidanud, et Ta võib häda korral ka eesli läbi rääkida? Kas me töötame annetega või mitte, on teisejärgulise tähtsusega. Otsustav on see, et jagame elu, mida võtame vastu Kristuselt. Üks on kindel, mida enam kogudus edasi sammub, seda enam paneb Jumal temasse elu ja laseb annetel taanduda. Koguduse edukaks teenimiseks ei ole otsustava tähtsusega ei kõneand, ei imed ega ka keeltega rääkimine. Jumal tarvitab inimesi kõnetorudena ainult mõni aeg, ja kui nad on oma ülesande täitnud, paneb nad kõrvale. Aga ihu elu jätkub. Annete kasutamisel on ainult siis mõtet, kui nad aitavad jagada inimestele Jumalast lähtuvat elu. Surm ründab kogudust. Jeesus oli maa peal olles jumaliku elu kandja. Inimesed, puutudes Temaga kokku, puutusid kokku Jumalaga. Kui nad nägid Teda, siis nägid nad Jumalat. Kõik Jumala täius elas Temas ihulikult (Kl 1:19, 2:9). Kaasajal on usaldatud see jumalik elu kogudusele, ihule. Ta on selle elu kandja ja määratud selleks, et olla täidetud Jumala kõige täiusega (Ef 1:23, 3:19). Kõik, mis kuulub Kristuse olemusse, peab koguduses nähtava ihu saama. Sel otstarbel on Jumal ta siia maa peale jätnud. Ta peab Tema Poja elu levitama ja avaldama. Kristus on valgus, tee, tõde. Ta on Poeg, Kuningas, see, "kes ma olen". Aga mis on Tema omadustest Temale kõige iseloomulikum? Ta nimetab seda Jh 11:25: "Mina olen ülestõusmine ja elu." Nagu Ilmutuse raamatu esimesed peatükid meile näitavad, peab kogudus Teda tunnetama ülestõusnuna ja elusana, selleks, et ka tema sama olemust omaks. Koguduse ülesanne on Kristuse elu ja ülestõusmist nähtavaks teha. Alates paradiisist kestab konflikt Jumala ja saatana vahel surma ja elu küsimuses (võrdle 1Ms 3:3-4, Rm 5:12,17, 1Kr 15:22). Kõike jumalikku iseloomustab elu, saatanlikku --- surm. Jumal, kes Kristuse kaudu hävitas surma, kasutab nüüd kogudust sama otstarbe teostamiseks. Nagu tol ajal, nii on tänapäeval kogudus Jumala riist, kelle ülesandeks on Tema ülestõusnud Poja elu ilmutada ja inimestele kuulutada. On see Tema ülesanne, siis mõistame, mil viisil saatan oma rünnaku Talle teostab. Tema võitlusvahend on surm. Selle tõsiasja tähenduse peame endile täiesti selgeks tegema. Kui rünnak tuleks patu või maailma kaudu, otse või kaudselt, me oskaksime end selle vastu kaitsta. Ka siis, kui patt on puhastatud ja kui maailmal ei ole meie suhtes enam külgetõmbejõudu, on saatanal veel võimu. Patt on ainult vahend; eesmärk on surm. Ka siis, kui me patu võidame, pole veel surm võidetud. Kui olen jõudnud teatud kohta ja purustan tee, mis sinna viis, siis ei too see mind tollest kohast tagasi. Kuradi võim ei asu hoopiski mitte meie maailmaarmastuses või meie kalduvuses patule ega mingisugustes otsestes rünnakutes ihule või hingele. Meie oleme võib-olla kõigest sellest võitu saanud, aga siiski pole me võitjad, sest saatanal on ikka veel võim surma kaudu. Aga tänu Jumalale, Kristus on meile algusest peale näidanud, missugusest küljest rünnak kogudusele võib tulla --- nimelt põrguväravatest, st. surmast. Mida kurat kõige rohkem koguduse juures kardab, ei ole mitte vastupanujõud patule või maailmaarmastusele, vaid tema surmavõimule. Saatanal oli võim surma üle ja kõikjal, kus tema valitseb, põrkame me surmale. Ei kurjade vaimudega vaevamine ega patule ahvatlemine ole tema tähtsamaks tööks, vaid surm. Sellepärast ei võinud Kristuse töö piirduda ainult lunastusega, vaid Tema peaeesmärk oli hävitada see, kellel oli meelevald surma üle (Hb 2:14). See on suurima tähtsusega tõsiasi. Jeesuse Kristuse surm tühistab kõik teised surmad. Kõik, kes on ära teeninud surma, on Kristuses surnud, nii et see, kellel oli meelevald surma üle, ei oma enam võimu nende üle; nad on juba surnud. Seda, mis on tuhaks põletatud, ei saa enam süüdata. Kui maja on maha põlenud, siis teist korda ei saa ta enam põleda. Esimene tuli on oma töö teinud, teisel pole enam midagi teha. Vastuolu, mis algas paradiisis elu ja surma vahel, lõppes Ketsemanis ja Kolgatal. Seal hävitati surm ja toodi päevavalgele elu ja surematus. Mitte ainult saatan ei ole hävitatud, vaid meilt, lunastatud patustelt, kes me juba oleme surnud Kristuses, on ka surm võetud ja me omame igavest elu. Ometi ei tule pidada konflikti elu ja surma vahel lõpetatuks. Kui väljend "surmavalla väravad" (Mt 16:18) võimu tähendab, siis viitavad sõnad "ei võida" võitlusele, mis kestab edasi. See kestab edasi ka tänapäeval. Kuradi esmaseks eesmärgiks on tänapäeval kogudustes surma levitada. Sellel lõpuajastul on surm ikka veel jõud (võim). Saatan on rahul, kui ta saab Jumala rahvale surma tuua. Teda ei sega koguduses leiduv voorus; talle on peamine, et samaaegselt on surm koguduses ja tegutseb. Elu, sisemine Jumalast lähtuv elu pole seletatav. Kui me Temaga kokku puutume, tunnetame me seda. Kuidas me seda tunnetame? Mitte mõistuse, tunnete ega kuuenda meele kaudu. Me tunnetame, kui on elu, kuid teistele seda seletada ei oska. Kes elu tunneb, tunnetab seda ka teistes. Need, kes omavad endas surma, ei tunneta endas ei elu ega surma. Tavaline inimene võib vahet teha südamesoojuse ja jaheduse vahel, hea ja halva õpetuse vahel, kuid mitte surnud ja elusa olukorra vahel. Paljud arvavad, et kui koguduses pole midagi näiliselt viltu, siis on kõik korras. See on hukatuslik puudus, kui me ei oska vahet teha surnu ja elusa vahel. Siis ei märka me rünnaku lähenemist. Andku Jumal meile võime vahe tegemiseks. Kuna kogudus on Kristuse maapealne ilmutus (Ausdruck) ja Issandale väga kallis, tahaks saatan teda kasutada näitelavana tagasimineku korraldamiseks. Ja kui me koguduses surma levitame, töötame koos temaga. Ja kahjuks nii mitmed meist teevad seda. Kogu meie palju kiidetud vaimulik "osavus" vaimulikus ametis saab tööriistaks saatana käes. Meie kõneand ja teised loomulikud anded, kui rist neid ei ohjelda, toovad kogudusele surma. Samuti meie selge õpetus, kui me sellest inimliku mõistusega aru saame ja isegi meie "vaimuanne", kui meie lihalik mina sellest kinni hoiab ja kuritarvitab. Mõelgem Simsonile. Kõik, mis ei lähtu Jumalast, eluallikast, ei saa midagi muud tuua kui surma. Iga kord, kui teised minus Kristuse asemel mind ennast kohtavad, saavad nad surma, aga mitte elu. Perekonnas, kirikus, palveosaduses --- kõikjal on tähtis, kas me levitame surma või elu. Meie leivamurdmis- ja palvekoosolekute jõud sõltub sellest, kas kohalolijad on negatiivselt häälestatud või toovad elu kaasa. Sest paradiisis ja Kolgatal võideldud võitluse järelkaja ulatub ka sellesse aega, sellesse ajastusse. Kas meil on ülestõusmise elu? See peab kõikjal meie küsimus olema. Igal liikmel on kohustus Jumala ees viia midagi ülestõusnud Kristusest oma koju. Ihule elu jagada Ikka ja jälle juhitakse meie tähelepanu sellele, et Kristuse ihu on ... [tekst on läinud üle paberi serva, st. kadunud]. Paulus rõhutab seda fakti mitmes kohas, näiteks ka seal, kus ta ütleb: "Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad teisedki liikmed ühes temaga; ja kui üht liiget austatakse, siis teisedki liikmed rõõmustavad ühes temaga" (1Kr 12:26). Jälgime hoolikalt teksti. Pole mitte öeldud, et kui üks liige kannatab, siis peavad ka teised liikmed temaga ühes kannatama, vaid nad kannatavad ühes temaga. Ja samuti, kui üht liiget austatakse, ei ütle Paulus, et teised peaksid tundma, et ka neid austatakse, vaid nemad saavad tegelikult osa austamisest. 26. salmi ei tule mõista manitsusena või kristliku käitumise juhisena, vaid siin konstateeritakse tegelikku olukorda. Kuna ihu on tervik, siis kannatavad kõik, kui üks liige kannatab ja kõik elustuvad, kui üks liige saab tugevamaks. Jumalalapsed kogevad seda mõnigi kord tuntavalt. Üks minu väga lähedane tuttav Lõuna-Hiinas jutustas mulle, et ta oli tundnud rasket sisemist survet, kui puhkes bokserite ülestõus ühes teises Hiina osas, millest tema ümbruses veel midagi ei teatud. Samuti olevat ta tundnud tugevat vaimulikku elustust Walesi ärkamisliikumise ajal ja ka siis ei olevat ta esialgu sellest midagi teadnud. Kui ma Euroopas üht sõpra külastades jutustasin talle eriti rasketest katsumustest Hiina töös, ütles ta minu üllatuseks: "Enne teie kirjade saabumist tundsime seda juba mõnda aega." Ei ole tähtis, kas meid vastavatest sündmustest informeeritakse või mitte. Kui Issand midagi juhtuda laseb, siis avaldab see mõju kogu ihule, kõikidele liikmetele. Et me sellest teadlikuks saame, ei olene mitte välisest informatsioonist, vaid Issanda tunnetusest ette Vaimu kaudu. Kui keegi liige langeb raskesse pattu või on tal suur kurvastus, siis terved liikmed tunnetavad seda vaimselt. Või ümberpöördult: kui ühele liikmele hoovab värsket elu, siis tõstetakse üles ka teised liikmed, kes on ihu eluga orgaanilises ühenduses. Mõnikord pead sa kaua võitlema, enne kui Jumal vastuse ilmutab. Teinekord tuleb selgus, ilma et sa oleksid seda otsinud. Kui sa kuulud aga nende hulka, kes taotlevad jõu juurdekasvu egoistlikel motiividel, siis sa katkestad elujõe, mis sulle hoovab kogu ihust. Ja kui sa saavutad taotletud juurdekasvu, siis ei too see sulle kasu, vaid pigem see sulle ja teistele liikmetele kahju. Seda, mis toimub siis Kristuse ihus, võime võrrelda vähktõvega inimese kehas. Vähjahaiguse põhjustab üheainsa raku ülearenemine. See paljuneb takistamatult ja tarvitab kogu toidu, mis ta teele ette jääb, selle asemel, et seda kogu kehale edasi anda. Ta käitub iseseisva olendina, ta tungib lähedalasuvatesse kudedesse ja kannab oma rikutud funktsioneerimisviisi üle ka neile. Mida enam keha laseb voolata haigesse piirkonda elu, seda enam tarvitab vähktõbi enda jaoks. Täpselt sama toimub ka vaimulikul alal. Kui üks Kristuse ihu liige saab uut värsket elu, siis normaalselt peaks see kanduma kogu ihule. Kui aga üksik liige isiklikku kasu taotledes teistest eraldub, siis seda suurem oht ähvardab tervet kogudust, mida enam üksik liige kasvab. Kui väärtuslik on sellepärast Kristuse rist! Igal üksikul liikmel on võimalik suurendada jumalikku eluvoolu kogu kehas eeldusel, et ta oma loomulikku elu asetab rangelt risti alla. Kristuse ihu pärast palugem: "Issand, purusta minus kõik, mis on egoistlik ja seega nõrgestab minu ihu. Selleks, et sina kasvaksid, luba mind edasi tungida elualadele, kuhu veel keegi pole jõudnud." Ilma risti endale võtmata ei saa elu vahendada. Kannatuse eesmärgiks on teha meid kõlblikuks tööriistaks. Kui jutlustaja tööl ei ole tulemusi, siis sellepärast, et ta on valinud mugava tee. Neil, kellel kõik kergesti läheb, on sageli vähe pakkuda. Nad ei mõista inimeste häda ja vajadust. Loomulikult ei mõtle ma, et peaksime kannatusi esile kutsuma ise või neid põhjustama; või siis oma kehaga liha suretades halvasti ümber käima. Püha Vaim ise juhatab meie elu õigele rajale. Ta juhatab meid teedele, kus meie ihu, hinge ja vaimu poolest kogeme Jeesuse surma sellisel määral, mis rikastab meid teenimiseks. Meie ülesanne on ainult järgneda Tema juhtimisele. Võib-olla küsid sa, kuidas saan ma kõlblikuks, et võin ihule elu edasi anda. Pole tähtis, et sa eriti "aktiivseks" muutuksid. Normaalselt Issandaga kõndides pead sa laskma ristil tegutseda. Kui sinus on Jeesuse surm, siis peab teistes elu ärkama. See on ihu muutumatu tunnus, et "meis on surm vägev, teis aga elu." Sul pole tarvis selleks erilisi pingutusi teha, sest iga rist, iga proov, millest Jumal sind läbi viib, toob iseenesest ihule värsket elu. Pole ka vaja oma suremiskogemustest palju rääkida. Nad muutuvad ka rääkimata eluallikaks teistele. On ülearune neist rääkida. Vahel muutuvad nad rääkimise puhul komistuskivideks. Kui sa vennale andestad, saab ihu uut elu, seda ka siis, kui sa vennale midagi ei ütle. Tähtis on sinu andestuse tõelisus. Mõnikord nõuab Jumal, et sa andestamist ka sõnadega väljendad. Kui sa üht venda tõeliselt armastad, aitab su armastus üles ehitada ihu, seda ka siis, kui sa vennale oma armastusest ei räägi. Inglismaal tuli mul kord ühel konverentsil ootamatult kõnelda. Seal pidi kõnelema ka üks vend Jaapanist. Ma polnud kunagi varem kohanud teda. Meie rahvad sõdisid üksteise vastu. Kuid tema kõnelemise ajal ma tundsin osadust ja vennaarmastust tema vastu, armastust, mis ületab rahvuslikud vaheseinad. Kristuse ihu teenimine ei toimu esmajoones jutlustamise ja tegutsemise kaudu, vaid sisemise tõelisuse kaudu. Mitte see pole tähtis, kui palju sa räägid ja teed, vaid kui palju sa Jumala juhtimisel toimisid. Koguduse tõeline teenimine võib toimuda ainult ihu üksmeele alusel. Niikaua, kui see tõsiasi pole sulle selgunud, küsid sa pidevalt, kuidas võiks sinu teenimine edukaks muutuda. Niipea, kui oled midagi ise vastu võtnud, on ka ihu selle vastu võtnud. Mis kuulub sulle, kuulub ka ihule ja sul pole tarvis eriliselt pingutada, et seda edasi anda. Kui sa tahad kogudust ehitada, siis lase teda ehitada endas. Mida sina saad Kristuselt, see kuulub automaatselt ka kogudusele kui ihule. Kui on lahendatud vastuvõtmise küsimus, siis on lahendatud ka teenimise küsimus. Ja see lahendus peitub Jeesuse surmas. Sõnad, mis on Vaim ja elu Endastmõistetavalt on ka sõnaga teenimisel suur tähendus ja tähtsus. Me võiksime vaimuanded jaotada tegevusanneteks (nagu tervekstegemised, imeteod) ja kõnelemisanneteks (nagu ennustused, õpetused, keeltega rääkimised jne.). Paulus asetab pearõhu viimatinimetatutele. Koguduse mitmesuguste ametikandjate üleslugemisel (1Kr 12:28) seisavad eesotsas apostlid, prohvetid ja õpetajad, ja kõik kolm on esijoones Jumala teenrid. Kui apostlid lasid valida seitse vaeste hooldajat, siis tahtsid nad diakoniülesannetest täiesti vabad olla, et palvetamise kõrval end täiesti kuulutustööle pühendada; tahtsid kinni pidada sõna teenistusest (Ap 6:4). Paulus õhutab kogudust taotlema kõige väärtuslikumaid andeid (1Kr 12:28) ja lisab juurde: "... eriti aga prohvetlikku kõnelemist" (14:1). Kogu 14. peatükk tegeleb eranditult mitmesuguste kõnelemisvaimuannetega, kuna ta imeteod ja muud tegevus-anded kõrvale jätab. Oma koguduse ülesehitamiseks peab Jumal sõna teenistust tähtsamaks kui teenistust tegude kaudu. Kogudus ei pea oma usku rajama imedele, sest imed viivad välistele tulemustele. Iisraeli lapsed nägid kõrbes pidevalt Jumala tegusid, kuid nad ei pannud tähele Temast tulevat elu. Samuti nägid rahvahulgad evangeeliumides Issanda imesid, aga ei mõistnud, et Ta oli tulnud selleks, et neil elu oleks. Isegi jüngrid ei taibanud seda. Pärast seda, kui nad olid imetegusid teinud, hakkasid nad vaidlema, kes neist on suurem. See pole ülesehitamine armastuses. Seeme on Jumala Sõna, Tema elusõna. Sellega võrreldes on kõik muu vähema tähtsusega. Imed võivad sõnu toetada, kuid mitte iseenesest elu edasi anda. Koguduse kasvamine peab lähtuma Jumala igavesest sõnast. Palju varjukülgi, mis tänapäeva kogudust iseloomustavad, tulenevad sellest, et kristlased võtavad õpetuse vastu kui midagi puhtobjektiivset. Nad taotlevad välist, mõistusepärast kirjatunnetust. Nad ei rakenda Jumala Sõna oma isiklikku ellu. Nende mõistuse jaoks on Piiblis palju raskusi, mille lahendust nad peavad tunnetuseks. Kui nad on konservatiivsed ehk "kirjast kinnipidajad" (schriftgerecht), kui nad ühe seletuse heaks kiidavad ja teise tagasi lükkavad, siis arvavad nad, et kõik on korras. Sellise seisukoha põhjal usuvad fundamentalistid endid kaugel kõrgemal tasemel seisvat kui modernistid. Aga Jumala silmis arvestatakse nende vaimulikku kõrgust hoopis selle järgi, kui kaugele nad on jõudnud Kristuse tõelises sisemises tunnetuses. Kõik muu on tähtsusetu. Nende kirjamõistmine, võib-olla, on täiesti korrektne, aga kui neil pole elu, siis puudub neil kõige tähtsam, mis on ainult oluline. Tänapäeval on kogudusel Jumala Sõna kirjatähed. Meil on Piiblid ja tõlked ning selle kõige eest täname me Teda. Aga kirjatäht, ka fundamentaalne, surmab. Ainult Vaim annab elu (2Kr 3:6). Kui tahame elu tuua teistele, siis me ei tohi kuulutada Sõna ainult nii, nagu Jumal seda ütles palju sajandeid tagasi, silmas pidades tookordseid erilisi eesmärke, vaid me peame ka teadma, mis tal on ütelda tänapäeva inimestele. Sest prohvet on Uue Testamendi ajastul see, kes Eelija või Ristija Johannese kombel teatavaks teeb, mis on Jumala kavad antud käesoleval momendil. Prohvetil on kolm iseloomustavat tundemärki: isiklikud elamused Jumalaga, sisemine koorem ja Jumalalt saadud sõnum. Sellise teenimise jaoks on tänapäeval Pühakirja uurimine oluline. Iga enam-vähem intelligentne inimene võib ühe aasta jooksul omandada üsna hea Piibli tundmise. Aga sellest üksi ei piisa. Kui meie Jumalat tõsiselt arvestame, ei jäta Ta meid meie kirjatundmise juurde, vaid astub samme, et meie isiksust ja sõnu kooskõlla viia. Kirja mõistmine tuleb kahel teel: ühelt poolt ainult uurimise kaudu ja teisalt Kristuse tunnetamisest ja järgimisest. Mõlemad on väga erinevad. Mis puutub ainult õpetuse mõistmisse, siis võib edasijõudnud usuteaduse üliõpilane Piiblit seletada parimas süstemaatilises järjestuses. Seevastu mõni teine, kellel puuduvad teaduslik-teoloogilised teadmised, saab oma sõnumi sügavast Jumala tunnetusest, kuna Jumal räägib oma Sõna kaudu tema vastu, selle vastu, kes ise järgib tingimusteta Jumalat. Kui keegi vend üles tõuseb ja kõnelema hakkab, saadakse kohe aru, kas ta asetab esikohale õpetuse või elu. Kui esikohal on õpetus (teooria), siis ta väldib kõiki ohtlikke punkte ja hoiab end hoolikalt oma süsteemi piirides, et oleks täiesti välja lülitatud väära arusaama võimalus. Ta esitab oma arvukad põhjendused loogilises järjestuses ja jõuab lõpuks, ühte teisest tuletades, taotletud sunnitud lõppjäreldusele. See aga, kes asetab pearõhu elule, näeb palju vähem vaeva teema loogiliselt õige esitamisega või ammendava käsitlemisega. Ta asub oma ülesande juurde hoopis teisiti, sest ta on läbi elanud olukordi, kus õpetus (Lehre) üksi poleks teda iialgi aidanud. Kuna ta tõeliseks ülesandeks on Kristust kuulutada, pole tal vaja teha täiesti loogilist ja vaieldamatut ettekannet. Ka Piibel ei tee seda. Jumal ei ole oma Sõnas kunagi andnud mingisuguse õpetuse süstemaatilist esitust. Piibli väljendused ei ole alati täiesti selged, neis on palju kohti, mida võib valesti mõista. Mõnikord on meil tunne, et meie oleksime selgemini kirjutanud. Sageli näivad Jumala võimsad igavesed tõed Tema Sõnas ebaselged olevat, nii et tavaline inimene neid kergesti ei mõista. Siiski on lapsed Vaimu vahendusel mõistnud tõdesid, millest targad ja mõistlikud aru ei saa. Päästmine, õigekssaamine usu läbi, pühitsus, elu --- kas tunneme neid tõdesid kui õppeaineid või on need meile kogetud tõed? Jumal tahab, et me neist ainult mõistusega aru ei saaks, vaid ka ise läbi elaksime. Ulatuslik Piibli tundmine ei asenda üsna väikest Issanda-tunnetust. Me peame Teda tundma ja Piiblit kui Jumala Sõna ["Me peame tundma Teda ja tundma Piiblit kui Jumala Sõna" ? - R.M.], mis väljendab Tema kava oma rahva kohta kaasajal. Sa küsid, kas võime Jumala tahet üldse teada saada. Kindlasti, sest Jumal ei ole tagasi tõmbunud. Ka tänapäeval valib Ta neid, kes on Temaga eriosaduses ja teeb nad oma läkituse edasiandjaiks kaasaegseile. Tänapäeval, mil inimesed hoolivad nii vähe jumalikest tõdedest, on kogudusel tungivalt vaja sellise tunnetusega mehi. Jumal tahab, et Tema pühad kogudust tõeliselt teeniksid. Kui Ta meid sageli rasketest aegadest läbi viib, siis selleks, et meid ette valmistada niisuguseks teenimiseks. Kui Ta meid ka päris ootamatutesse olukordadesse viib, ei tohi me kartlikuks muutuda. Me võime kindlad olla, et Tal sellega oma eesmärk on. Kui keegi liige jagab ihuga isiklikku Kristuse-tunnetust, tõstetakse iga liige uuele vaimsele tasemele. Suurim teene, mida me võiksime Issandale osutada, oleks see, kui me laseksime Teda enda juures töötada seni tundmatul viisil, mille tõttu kogu Kristuse ihu muutuks tugevaks ja rikkaks. Kas me ei peaks sellepärast end rõõmsalt Tema kätte usaldama, et Ta meile midagi uut saaks ilmutada, mis tuleks kasuks tervele kogudusele? "Oo, Issanda, luba mind seni tundmata külluses elu kogeda, nii et Sinu rahvas rikastuks ja Sinu süda rahule jääks!" 9. ÜHENDATUD TEMA NIMES Eelmistes peatükkides rõhutasime, et kogudus on tervik --- jagamatu tervik. Nüüd küsime, kas peame seda terviklikkuse mõistet piirama, sest Kiri ei räägi ainult kogudusest, vaid ka kogudustest? Uus Testament näitab, et jagunemise ainsaks põhjuseks on paikkond. Jumala Sõna ei õigusta kristlike koguduste tekkimist erineva õpetuse või erineva ajaloolise arengu või erineva missiooni põhjal. Kirjas leiame me linnade järgi nimetatud kogudusi. Me loeme Jumala kogudusest Korintoses, Tessaloonika kogudusest, seitsmest Väike-Aasia kogudusest jne. Sõna "kogudus" tarvitatakse koguduse kohta üldises mõttes ja ka üksikkoguduste kohta. Ühelt poolt räägib Kiri kogudusest, mis on Tema ihu, teisalt --- Korintose kogudusest, kogudusest sinu majas (Ef 1:23, 1Kr 1:2, Fm 2). See tähendab, et kohalik kogudus esindab üldkogudust teatud kohas ja teatud ajal. Sellest nähtub, kui tähtis on Jumalale, et kõik ühes kohas elavad Kristuse ihu liikmed oleksid ühendatud ja väljendaksid (esindaksid) seal Tema ihu. Kõiki Korintoses, Laodikeas, Roomas kui ka Lüstras elavaid usklikke kutsuti üles ühinema üheks Kristuse ihuks vastandina ilmlikule tagapõhjale. Muidugi on õigustatud vendade ja õdede ühinemine mingi eriülesande täitmiseks jumalariigi töös. Ma kordan veelkord, et Kristuse kogudus hõlmab kõiki usklikke; sektantlikke rühmitusi ei tohi seal olla. Üks Pauluse etteheiteid käis just Korintose koguduses tekkinud rühmituste kohta eriisikute ümber. Tänapäeval leiame sama nähtust kõige mitmekesisemates vormides. Apostli tungiv ja selge korralekutsumine kehtib ka tänapäeval, nagu ta kehtis ka tol ajal: "Kas Kristus on jaotatud mitmeks? Kas Paulus löödi risti teie eest? Või ristiti teid Pauluse nimesse?" (1Kr 1:3). Rooma 14. peatükis alustab Paulus oma käsitlust usus nõrkade kohta järgmise fakti konstateerimisega: "Sest Jumal on tema (venna) vastu võtnud" ja lõpetab sõnadega: "... nõnda, nagu ka Kristus teid on vastu võtnud" (Rm 4:3, 15:7). Siin on kogu meie elu ja teistega osaduse alus: ühine Issandale kuulumine. Sellest piisab. Meie ei ühine teistega mitte sellepärast, et me samasse ususekti kuulume või et me usklikuks saamise eest tänu võlgneme ühele ja samale misjonile, ka mitte sellepärast, et eelistame üht ja sama jutlustajat või et me pooldame samu vaateid õpetuse suhtes või et meid seoks erilised kristlikud kogemused. Ei, meie ühineme teistega ainult sellepärast, et nii nemad kui ka meie kuulume samale Issandale. Temas oleme me ühendatud. Minu eesmärk ei ole mitte eri usutunnistustesse kuulumist kui midagi väära rünnata. Ma tahaksin ainult uuesti rõhutada: selleks, et Kristuse ihu teatud kohas tõeliselt Kristuse kuju võtaks, peab osadus rajanema õigel alusel. Ja see on liikmete eluline ühendus ühise Issandaga ja nende alistumine Temale kui peale. Ainult siis, kui me täielikult Kristuse ihusse lülitume, on meil tagatis, et pea meile alati juhiks on, ja alati meie kui oma liikmete eest välja astub. [Järgneb (palju lehekülgi hiljem) peatüki lõpp.] Kristuse täius Mitmed meist teenivad Jumalat välismisjonis, teised kodumaal. Me täname Jumalat iga kutsutu eest, ükskõik, kus see ka teeniks. Kuid kas meie ülesanne seisneb ainult evangeliseerimises või on see millegi kaugemaga seotud? Heitnud eespool pilgu kogu jumalikule kavale, mille meile eelkõige Paulus avaldas, kas võime rahulduda ainult inimeste Kristuse juurde toomisega? Kas me ei peaks tõsisemalt tegelema suurema seosega, millesse need hinged lülitatakse? Ma tean, et paljud on rahul, kui nad oma usuelu elavad Kirja järgi ja võidavad hingi. Muidugi peame olema tänulikud Jumalale selle eest, et Ta meid on kutsunud tooma "elusaid kive" Tema hoone ehituseks. Me soovime ju siiralt, et inimesed pääseksid hukatusest ja saaksid osa Jumala auhiilgusest. Tähtsam selles on veel teadmine, et Jumal ei ole selle eesmärgi teostamiseks vaid mõningaid evangelistideks pannud, vaid Ta ütleb igaühele meist: "Tee evangeeliumi kuulutaja tööd" (Ef 4:11, 2Tm 4:5). Kas aga võime jääda selle juurde, kas meie töö on lõpetatud? Kas need liginejad on ainult "võrgus olevad kalad", arvud kuulutustöö nimestikus, samas ka isoleeritud, kes üksteisest mööda elavad või on neil ka teadmine suurest ühtekuuluvusest? See teadmine on neis juhul, kui seesama teadmine elab ka kuulutajais. Kas on meie südamemureks nagu apostlitel, et pöördunud kõikipidi Kristusesse kasvaksid, et nad kasvaksid sellesse, kes kõiki ühendab? Jah, aga selleks on vaja palju seisukohti uuesti õgvendada, palju inimlikke autoriteete, kaasaarvatud meie oma, tagaplaanile lükata, et juhtimine võiks kuuluda tõelisele peale. Sõbrad, ma ei taha võrguteenistust, mis inimesi juurde toob, kunagi alahinnata, kuid palugem armu, et me koos Paulusega edasi sammuksime ja ihu vaataksime, st. Jumala maapealset asupaika, millest Ta tänapäeval oma rahva keskel elada ja oma täiust ilmutada tahaks. Paulus ütleb, et kogudus on selle täius, kes "kõiki kõiges täidab". Ta on riist, mis peab mahutama endasse Jumala tarkuse, Tema elu, Tema jõu ja ta peab seda ka väljendama. Seda Jumala rikkust ei saa kätte mitte üksikisik, vaid terve kogudus. Paulus ütleb, et me saame eluasemeks koos teistega. Koguduse kaudu tehakse Jumala tarkus teatavaks taevastele jõududele. Jumaliku armastuse täieliku tunnetuse saame me koos kõigi pühadega. Täiuslikule küpsusele jõuame me Kristuse ihuna. Saatana rünnakuile paneme me vastu koguduse täies relvavarustuses (Ef 1:23, 2:22, 3:10,18-19, 4:13, 6:11). Kõigi nende näidetega kriipsutab Paulus alla, et mitte üksikisik, vaid kogudus on täiuse astja. Kuna tänapäeval Jumala lapsed ei tööta koos ühe ihuna, siis on ta tükeldatud ja muutunud nõuks, mis lekib. Ka veeklaas, kui ta on tükkideks, ei või enam kunagi veest täidetud saada. Sama lugu on vaimsete nähtustega. Kristus, pea, tahaks nii palju ilmutada, kuid Tema ihu on nagu lekkiv nõu ja ei suuda seetõttu vastu võtta. Me peame jälle üheks saama. Me peame nägema, et me kuulume sama ihu juurde, et me üks oleme Kristuses. Palugem Issandat, et Ta valgustaks meie südameid.