See juhtus pärast seda, kui natsid olid Prantsusmaa anastanud.
Ühel õhtul tuli noore kristlase Enrico ukse taha juudi
perekond - ta võttis nad vastu ja varjas neid Gestapo eest
kaks aastat. Lõpuks avastas keegi saladuse ja andis Enrico
üles. Gestapo arreteeris nii juudi perekonna kui ka Enrio.

1944. aasta esimesel jõulupühal oli Enrico vanglas - see oli
mõned kuud pärast arreteerimist. Laagri komandant laskis ta
enda juurde kutsuda, et näidata talle kaunilt serveeritud
einet. Komandant lausus: "Tahtsin, et sa näeks seda
jõulueinet, mille su naine on sulle valmistanud, enne kui
ma selle ära söön. Su naine on hea kokk. Ta on sulle iga
päev süüa saatnud ja ma olen sellel kõigel lasknud hea
maitsta."

Vang oli kõhnunud, nahk rippus luudel ja silmad olid auku
vajunud. Kuid ta vaatas üle toiduga kaetud laua ja ütles:
"Ma tean, et mu naine on hea kokk. Loodan, et naudid oma
jõululõunat."

Komandant käskis tal öeldud sõnu korrata. Enrico tegi seda,
lisades: "Loodan, et sa naudid seda, sest ma armastan sind."

Komandant möiratas: "Viige ta välja. Ta on hulluks läinud!"

Sõda lõppes ja Enrico sai vabaks. Kulus kaks aastat, enne kui
tervis paranes. Ning taas pani Jumal oma õnnistuse ka Enrico
äritegevusele.

Kord otsustas ta viia oma naise linna, kus ta oli vanglas
olnud, et tänada seal koos Jumalat, kes oli hoidnud ta elu.

Jõudnud kohale, said nad teada, et endine vangla komandant
elas veel praegugi selles väikelinnas. Siis andis Jumal
Enricole idee loovaks andestuseks. Talle tuli meelde, et
komandant oli armastanud tema naise valmistatud roogasid.
Nad tegid sisseoste, leidsid koha söögitegemiseks ning
ilmusid komandandi ukse taha kahe toidukorviga.

Kui nad sisse kutsuti, küsis Enrico: "Sa ei tunne mind vist
ära?" Ta nägi nüüd kosununa tõesti teistsugune välja.

Komandant raputas pead.

Enrico tuletas meelde: "Esimesel jõulupühal 1944. aastal
olin ma sinu kontoris. Ma ütlesin sulle, et armastan sind
ja sa pidasid mind hulluks."

Endine komandant kahvatas ja põrkus tagasi. Kristlane
ütles: "Ära karda. Me ei ole tulnud, et sulle haiget teha.
Ütlesin tookord, et armastan sind ja nii on see ka praegu."

Komandant seisis tardunult, silmad pärani.

"Ma polnud mõistust kaotanud, vaid mõtlesin tõesti nii.
Sõda on lõppenud. On rahuaeg ning me tahaksime istuda
lauas koos sinu ja su abikaasaga, et üheskoos einestada.
Kas te võiksite meile seda eesõigust lubada?"

Kui nad olid alustanud Enrico naise valmistatud isuäratava
einega, viskas komandant äkki noa ja kahvli käest. "Mida
te minust tahate?"

Kristlane vastas: "Ei midagi. Me vaid soovime, et saaksid
teada, et armastame sind. Me andestame sulle."

"Kuidas te võite seda teha?"

"Omast jõust me ei suudaks seda," sõnas Enrico, "aga Jeesus
Kristus on meile õpetanud, kuidas andestada." Ta rääkis
sellest rohkem, ning enne kui mees suutis jätkata söömist,
langes ta põlvili ja leidis Jeesuse kui oma isikliku Päästja.


Raamatust "Winning, God's Way", eestistanud Evelyn Ainlo.
(Ajalehest "Kuulutaja", nr. 12(50), detsember, 1993.)