See juhtus pärast seda, kui natsid olid Prantsusmaa anastanud. Ühel õhtul tuli noore kristlase Enrico ukse taha juudi perekond - ta võttis nad vastu ja varjas neid Gestapo eest kaks aastat. Lõpuks avastas keegi saladuse ja andis Enrico üles. Gestapo arreteeris nii juudi perekonna kui ka Enrio. 1944. aasta esimesel jõulupühal oli Enrico vanglas - see oli mõned kuud pärast arreteerimist. Laagri komandant laskis ta enda juurde kutsuda, et näidata talle kaunilt serveeritud einet. Komandant lausus: "Tahtsin, et sa näeks seda jõulueinet, mille su naine on sulle valmistanud, enne kui ma selle ära söön. Su naine on hea kokk. Ta on sulle iga päev süüa saatnud ja ma olen sellel kõigel lasknud hea maitsta." Vang oli kõhnunud, nahk rippus luudel ja silmad olid auku vajunud. Kuid ta vaatas üle toiduga kaetud laua ja ütles: "Ma tean, et mu naine on hea kokk. Loodan, et naudid oma jõululõunat." Komandant käskis tal öeldud sõnu korrata. Enrico tegi seda, lisades: "Loodan, et sa naudid seda, sest ma armastan sind." Komandant möiratas: "Viige ta välja. Ta on hulluks läinud!" Sõda lõppes ja Enrico sai vabaks. Kulus kaks aastat, enne kui tervis paranes. Ning taas pani Jumal oma õnnistuse ka Enrico äritegevusele. Kord otsustas ta viia oma naise linna, kus ta oli vanglas olnud, et tänada seal koos Jumalat, kes oli hoidnud ta elu. Jõudnud kohale, said nad teada, et endine vangla komandant elas veel praegugi selles väikelinnas. Siis andis Jumal Enricole idee loovaks andestuseks. Talle tuli meelde, et komandant oli armastanud tema naise valmistatud roogasid. Nad tegid sisseoste, leidsid koha söögitegemiseks ning ilmusid komandandi ukse taha kahe toidukorviga. Kui nad sisse kutsuti, küsis Enrico: "Sa ei tunne mind vist ära?" Ta nägi nüüd kosununa tõesti teistsugune välja. Komandant raputas pead. Enrico tuletas meelde: "Esimesel jõulupühal 1944. aastal olin ma sinu kontoris. Ma ütlesin sulle, et armastan sind ja sa pidasid mind hulluks." Endine komandant kahvatas ja põrkus tagasi. Kristlane ütles: "Ära karda. Me ei ole tulnud, et sulle haiget teha. Ütlesin tookord, et armastan sind ja nii on see ka praegu." Komandant seisis tardunult, silmad pärani. "Ma polnud mõistust kaotanud, vaid mõtlesin tõesti nii. Sõda on lõppenud. On rahuaeg ning me tahaksime istuda lauas koos sinu ja su abikaasaga, et üheskoos einestada. Kas te võiksite meile seda eesõigust lubada?" Kui nad olid alustanud Enrico naise valmistatud isuäratava einega, viskas komandant äkki noa ja kahvli käest. "Mida te minust tahate?" Kristlane vastas: "Ei midagi. Me vaid soovime, et saaksid teada, et armastame sind. Me andestame sulle." "Kuidas te võite seda teha?" "Omast jõust me ei suudaks seda," sõnas Enrico, "aga Jeesus Kristus on meile õpetanud, kuidas andestada." Ta rääkis sellest rohkem, ning enne kui mees suutis jätkata söömist, langes ta põlvili ja leidis Jeesuse kui oma isikliku Päästja. Raamatust "Winning, God's Way", eestistanud Evelyn Ainlo. (Ajalehest "Kuulutaja", nr. 12(50), detsember, 1993.)